EMTA lavakunstikooli XXXII lennu lavastajatudeng Oliver Reimann kirjutas juba oma lasteaia lõpuraamatus, et tahab saada lavastajaks. Ja ongi nüüd saanud, kuigi diplom veel saamata.

Absurd võikski toimida, kuid see eeldaks tuntavat sarkastilist ja tarka kõrvalpilku, mis otsusekindlalt surmaks naivismi. Ja ikkagi jääks õhku üks küsimus: mis puutub siia Paul Keres?

Suurbritannia teatrikompanii Foreign Affairs korraldas koostöös Eesti Teatri Agentuuriga märtsis Londonis Jermyn Street Theatre’is Eesti uue dramaturgia esitlusfestivali.

Arusaadavatel põhjustel on jäänud kõlama, et Eesti teatri auhindade žüriidesse võiks olla kaasatud senisest rohkem praktikuid.

See, kuidas Mart Kangro komponeerib tervikutaju, kasutades pealtnäha nõrgas seoses pildilist ja sõnalist materjali, on tõepoolest imetlusväärne.

Sveta Grigorjeva „Cosmodolphins“ on justkui vastukäik ja -mürk virtuaalruumis võimendatud pelgusele, võõritusele ja künismile.

Mari-Liis Lille lavastuses „Ütlemata“ on tegemist täpselt sellega, mida pealkiri lubab: kõneldakse seni välja ütlemata asjadest, kusjuures tähelepanu keskmes on peresuhted laiemalt.

Ursel Tilga Hamlet pole hull ega vaevle enesetapumõtete küüsis, ta on lihtsalt olude sunnil sattunud olukorda, kust mõistlikku väljapääsu ei paista.

„Tuhandenäolise kangelase“ vorm eeldab teatritegijatelt ja publikult vastastikust usaldust ja vastuvõtlikkust uutele, mugavustsoonist välja jäävatele kogemustele.

Nele Tiideleppa tuleb tunnustada, et ta ikka ja jälle julgeb publiku proovile panna, lastes tal küsida, mis küll seekord tuleb.

Dramaturg ja lavastaja Priit Põldma: „Mind huvitab eelkõige see, miks aktivism kuhtub ja kinni jookseb. Miks aktivistid väsivad? Kuidas kulgeb nende edasine elu ja mis jääb alles vastuhakust?“

Kuressaare teatri „Abruka sõda“ on üks neid lavalugusid, mis kõige vabamalt ja ehedamalt hingab ikka kodusaare hubasel näitelaval.