Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.

Ainuüksi lavastuse pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb.

Jarmo Reha lavastust „Baar Amsterdam“ saab käsitleda kogunemisena, kus kehade ja kunstliku butafooria asemel toimivad hääled, tekst ja atmosfäär.

Jon Fosse avatud tekstidesse mahub lugematult palju: on lugusid, milles on lärmakust ja vaikust, rõõmu ja traagikat, liikumist ja liikumatust.

Lavastuse „Three women walk into a bar …“ koreograafia on sõna otseses mõttes näoga publiku poole: liigutakse nagu mööda catwalk’i tagalavalt saali poole, pilk suunatud publikusse.

Kosovo teatri esitlusfestivali korraldajad kutsusid teist aastat järjest koostööpartneriks ühe naaberriigi teatrid. Tänavu osutus selleks naaberriigiks Põhja-Makedoonia.

Tegu pole eluloolavastusega, mis kulgeks kunstniku sünnist surmani, vaid uurimusliku kollaažiga mõtetest ja hetkedest, mis Soosteril eluteel ette tulid … või ka ei tulnud, aga oleks võinud tulla.

Tõdemus, kuis me kõik oleme hukkumisele määratud ja „maailm sõidab käsikärus põrgusse“, ei tundu nüüd „Arkaadiat“ vaadates enam abstraktse hüpoteesina.

Läti teatri esitlusfestivalil „Skate“ nähtust tõusid esile kaks lavastust: Läti Kunstiteatri enneolematult laia joonega „Oraakel“ ning teatri Dirty Deal vaheda ühiskonnakriitika ja julge vormiga „Alfad“.

Meditatiivne keskendatus saab esile kerkida mõtestatud vaikuses ja liigsest puhastatud ruumis, mis on seesugusena ka liigutuse ja kehatöö aluseks.

Vastuseks Tallinna Linnateatri peanäitejuhile ja lavastajale Uku Uusbergile, kellega intervjuu ilmus tema uuslavastuse „Avamine“ kavalehel.

Tundub, et Sander Pukk on teadlikult lavastanud pretensioonitu komöödia, kuhu vihuti poetanud jämekoomilisemaid allüüre, justkui pannes proovile publiku maitse.

Eesti teater ja näitekirjandus on asunud tegelema rohkem teemadega siin ja praegu, käsitlema globaalseid teemasid meie enda konteksti kaudu.

Teatripedagoog ja lavastaja Giacomo Veronesi: „Teater kui institutsioon peaks ehk lõpetama enda käsitlemise tehasena, kohana, kus lõputult midagi toodetakse, ja hakkama toimima pigem ökosüsteemina.“

Joe Penhalli peetakse pinterliku stiili viljelejaks, mistõttu on igati loogiline, et tema näidendit kutsuti lavastama meie psühholoogilise teatri vanameister Madis Kalmet.

Uku Uusbergi autorilavastuste süsteemiga haakub „Avamine“ isegi magusamalt kui Tallinna Linnateatri uue maja avamisega, ehkki sellele sündmusele viidatakse lavatekstis omajagu.

„Elevantmees“ on mitmekihiline lugu, mis tõukab tundliku vaataja mõtted vastukäivatele ja häirivatele radadele nii ühiskonda puudutavalt kui ka omaenese siseilma sees.

Suures osas lavastusest „The Space Between Us Is Not Empty (Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab)“ pühendutakse helgusele ja põhjatule tänutundele, mis kaasneb koosviibimise ja üksteise hoidmisega.

Vanemuise uuslavastuse „Palavik“ tuum ja võti ei peitu niivõrd selle pealkirjas või tegelastes kui Pille Jänese lavakujunduses.

Kolm lavastust, kolm tantsuilma. Vanemuise teatri balletis peegelduvad praeguse tantsukunsti valgus ja vari.

Gruusia ja Eesti teatritegijad usuvad ühtmoodi, et hea võidab lõpuks halva ja et teatrikunstil on oma suur mõte: selle kaudu saab rääkida oma rahvaga sellest, mis päriselt südamel.