Kuigi lavastuses „Ma ei märganudki, millal sa läksid“ ei viidata (ühis)meediale, meenutab lavaline kakofoonia just tänapäeva infokeskkonna mitmehäälset müra.

Ingomar Vihmari lavastuste üks dominante on lõdvestunud (mitte lõtv) näitleja, kes oma lavalise olekuga peaks nii tekstist kui ka tegelasest välja puhastama selle, mis seal tegelikult olemas on.

Kahepäevase vahega esietendus aprillis kaks uuslavastust sarnasel teemal: nii Rakvere teatri „Pimekaadris“ kui ka Eesti Noorsooteatri „Nõusolekus“ käsitletakse pedofiilset suhet. Eesti Noorsooteatri „Nõusolek“, autor Vanessa Springora, tõlkija Anna Linda Varik, dramatiseerija Piret Jaaks, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Kairi Mändla, helikujundaja Lauri Kaldoja, valguskunstnik Siim Reispass. Laval Alice Siil, Taavi Tõnisson, Getter Meresmaa, Lee Trei ja Mark Erik Savi. Esietendus 12. IV Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

Calderóni loo omailm võiks Euroopale praeguses tohuvabohus olla kui äratus, et kombineerimisiha, soovmõtlemine ja uinak omas (võimu)mullis võib kurjalt lõppeda.

Vanemuise lühiballettide õhtu „Kevadpühitsus“ tuletab taas meelde, kui vankumatu ja kestev on primaarne elujõud. Mõistus, keha ja tunded on selle väe teenistuses.

„Tramm nimega Iha“ on sobiv tekst mitmesuguste ihateooriate katsetamiseks, sest iha ei ole seal ainult seksuaalne tõmme, vaid ka puuduse, võimu, klassiiha, tunnustusvajaduse väljendus.

„Lõputus suves“ kõneldakse idealismi paratamatust kokkupõrkest ajaga. Sellest, kuidas kompromissid hiilivad ellu märkamatult ja paratamatult ning et ka kõige õigemad võitlused ei pruugi olla võidukad.

Lavastaja Kaili Viidas: „Suveteatris saavad tihtipeale kokku inimesed, kes tavaliselt koos ei tööta – tegijaile on see õige magus komm.“

Rūta Ronja Pakalne lavastuses „Softpower“ vaadeldakse keha kui ühiskondlike ootuste ja piirangute anumat, mis survepunktis püüab iseennast läbi uuristada.