Jaanus Rohumaa: „Tõnis Vilu tekstide lugemiseks on alguses vaja natuke teistmoodi prille. Kui sellesse pilti sisse saad, siis on seal hästi huvitav ja tuttav olla, sest me kõik oleme nii tundnud.“

„Elajas“ on lavastusena Taago Tubinale omaselt otsekohene, täpne ja minimalistlik, ent ühtlasi taktitundeline, hinnanguteta ja õrn, kohati isegi humoorikas.

Nuutrumi „Tundekasvatus“ ei ole luulelavastus selle trafaretses tähenduses. Roos Lisette Parmase näidendi tekst koosneb Tõnis Vilu luulest, aga sellest on õnnestunult komponeeritud assotsiatiivne lugu.

Festivali „Draama“ loomenõukogu koosseisus Liisi Aibel, Karl Birnbaum, Mari Nurk, Madli Pesti ja Kristjan Suits oli kokku pannud tugeva ja kunstiliselt intrigeeriva programmi.

Näidenditekstis peitub n+1 lavaversiooni. See on nagu lõngakera, millest võib saada ükskõik milline kudum: sokid, müts, kampsun …

Eesti teatri konverentsi teisel päeval kohtusid põlvkondade dialoogides produtsendid, koreograafid ja loovtehnilised töötajad ning sellele järgnenud arutelu tõi kokku kuue teatrierialasid õpetava kooli esindajad.

TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekavade juht

Jaan Tätte „Ööst“ tasub kõrva taha panna, et surm ei pea olema vaenlane, palju parem, kui surm oleks sõber. Elu lõpus tuleb sulle sõber külla.

Kuratlikult lõbus pastišš, mis jätab kasutamata võimaluse põnevaid teemasid edasi arendada.

Juba ülesandepüstitus – anda kümnele koreograafile võimalus luua tants – osutab tõsiasjale, et inimeste mõttesagedus ei kattu ja igaühe kehakeel on tähendusrikas.

Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastuse „Mis olnud on kirjas mu lihas“ tegelased on ruum, heli, valgus ja inimene.

Artiklikogumik „Teatrielu 2025“ pole niivõrd läinud aasta kokkuvõte, kuivõrd käsitlus laiematest hoovustest ja teemadest, mis teatri- ja kultuurimaastikku mõjutavad.

Jaan Tätte, näitlejast näitekirjanik, oskab komponeerida värvikaid karaktereid, luua mängulisi situatsioone ja teha vaheldusrikkaid üllatusi.

Gdański ja Shakespeare’i suhe viib tagasi XVI ja XVII sajandisse, mil linna sattusid inglise rändnäitetrupid, esitades teadaolevalt ka Shakespeare’i loomingut.