Calderóni loo omailm võiks Euroopale praeguses tohuvabohus olla kui äratus, et kombineerimisiha, soovmõtlemine ja uinak omas (võimu)mullis võib kurjalt lõppeda.

Vanemuise lühiballettide õhtu „Kevadpühitsus“ tuletab taas meelde, kui vankumatu ja kestev on primaarne elujõud. Mõistus, keha ja tunded on selle väe teenistuses.

„Tramm nimega Iha“ on sobiv tekst mitmesuguste ihateooriate katsetamiseks, sest iha ei ole seal ainult seksuaalne tõmme, vaid ka puuduse, võimu, klassiiha, tunnustusvajaduse väljendus.

„Lõputus suves“ kõneldakse idealismi paratamatust kokkupõrkest ajaga. Sellest, kuidas kompromissid hiilivad ellu märkamatult ja paratamatult ning et ka kõige õigemad võitlused ei pruugi olla võidukad.

Lavastaja Kaili Viidas: „Suveteatris saavad tihtipeale kokku inimesed, kes tavaliselt koos ei tööta – tegijaile on see õige magus komm.“

Rūta Ronja Pakalne lavastuses „Softpower“ vaadeldakse keha kui ühiskondlike ootuste ja piirangute anumat, mis survepunktis püüab iseennast läbi uuristada.

Kui teil on elus kõik hästi, ei esine depressioonihoogusid ja D-vitamiini tase on normis, siis võite „Orbusid“ vaadata kui omalaadset krimkat. Kui teil aga on elus halb aeg, siis hoidke eemale.

Pole mõtet lahata Júlia Vavra „tähelepanuvõrgu“ kontseptsiooni, dramaturgiat või vormi, sest teose kõige huvitavam kiht peitub tantsijate kohalolus.

Professionaalselt kasutatud vaatemängulisus võib teatris avaldada publikule tugevat mõju, köita oma maagiaga.

Külli Teetamm on tundlik ansamblimängija, aga see, mille ta endaga lavale kaasa toob, võib ulatuda ansamblist üle: ta avardab mängureegleid tervikut lõhkumata.

Lisaks ühiskonnakriitikale pakub „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees“ suurepärast meelelahutust suurel laval, teatrit tema kõige algsemas tähenduses.

Soome Teatriinfo Keskuse (TINFO) korraldatud Soome teatri ülevaatefestivalil Helsingis oli keskmes eeskätt sealne omadramaturgia.

Soome näitekirjanik E. L. Karhu: „Näen näidendis kirjanduslikku vormi, mitte ainult lavastuse stsenaariumi, vaid kirjandust Shakespeare’i ja Samuel Becketti traditsioonis.“