Tõnis Kaumann: „„Charoni“ esimese vaatuse lõpus on kaks väga õnnestunud tenorišlaagrit või -aariat. Ma panin tenoritele lausa südamele, et on nende vastutada, kas vaatuse lõppedes on garderoobis tööd või mitte.“

Kui aktiivne kuulamine ja tähendusloome jääb kaalukausil rohkem kuulaja poole kaldu, kas pole siis ohtu, et iga heli ja iga salvestis emantsipeerub ja kukub postmodernistlikku juhuslikkuse auku?

Selle Eesti Sinfonietta eri tahkudest koosneva kava siduvaks elemendiks võib pidada inimlikult ühendavat nostalgiat ning murelikku nooti tegelikkuse ja meie kaasaja karmuse pärast.

Richard Straussi „Alpi sümfoonia“ ümber tekkinud maagiline, poolenisti sümboolne raam mõjus Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil õnneliku ja helgena.

Muusikateadus peaks olema suuremal või vähemal määral kättesaadav kõigile, kelle südames põksub armastus muusika vastu, selgub EMTA muusikauuringute kevadkonverentsi ülevaatest.

Henri Christofer Aavik oli väikese Pärnu Linnaorkestri kõlaga tõsist vaeva näinud ja see kandis kohati päris enneolematut vilja.

Kahest erakordsest avanumbrist hoolimata kujunes ERSO 8. mai õhtu kulminatsiooniks kontserdi teine pool, kus tuli ettekandele Philip Glassi käänulise saamislooga klaverikontsert „Mishima“.

HU? tugevus ei olnud ainult valemis, vaid nihkes, ajastuses ja selles, et miski natuke kummaline tabas täpselt rahva närvi.

Aprill oli kontsertidest ning sealjuures uuest ja/või eesti muusikast küllastatud. Millist muusikat saab ka edaspidi kuulda, teab vaid tulevik.