
Muutuv maailm, muutuv vorm
Stoffel Debuysere: „Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.“

Tühja võimla Ameerika mäed
Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur ja dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad, mis Jaapani eksperimentaalse lühifilmitegija Takashi Ito loomingus pinnale kerkivad.

Kauglähedalt põimitud peresooned
„Isa ema õe venna“ kolm lugu vanemate ja laste suhetest laotuvad üksteise peale nagu kolm mitte eriti rasket tekki – veel kergemaks teevad need pulseeriv soojus ja empaatia.

Hirmu paradoks
HÕFF on kahtlemata leidnud oma publiku, aga uuenev festival paneb küsima, kas õudusfilmifestival peaks olema ohtlik või mitte.

Tuha all on tunda hõõgumist. Kas küpseb seal kartul?

NÄGIME, AGA EI KUULNUD. MIS SEAL AUTOS VEEL ON?

Kellegi teise kehastus
Cate Blanchett: „Elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele.“

Hetked väljaspool olulist tegevust
Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mustade mõtete vastu musta huumoriga
Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“

FILMIKRIITIKUTE SULEPROOV 2026: KESKKOND JA LOODUS

Vaade Epp Maria muinasjutumaailma
Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.

Vabariigi valvur
Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“

KODUMAISE SPORDIFILMI MUDELIT MUUKIDES

„MEIE ERIKA” TÄNUVÄÄRT PROPAGANDA: KUI VÄGA TAHTA, VÕIB KA EESTIST KOSMOSESSE LENNATA

Jason Starri rännakud Mahleriga

Ühe oru organismid
„Laskumine orgu“ ei püüagi Peeter Lauritsa maailma ära seletada, vaid loob ruumi, kuhu vaataja saab ettevaatlikult siseneda: tajuda selle ruumi rütmi, vastuolusid ja intensiivsust.

Hääl kõige nõrgemale
Kaouther Ben Hania: „Ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma teemal. Selles peaksime olema kõik ühel seisukohal, eurooplased või mitte.“
Meil lobi(se)mise eest palka ei maksta!
Eesti filmirežissöörid, kes on osavad jutustama teiste lugusid, on oma huvide kaitsel kidakeelsed. Kuidas olukorda parandada?

KIRIK KESET KONNATIIKI

ROHKEM TÄHELEPANU KINOLE AJAKIRJANDUSES — EESTI FILMIAJAKIRJANDUS 100

VAIKNE ÕHTU ASTUB VIIMAKS SISSE

MÕNED ENNU PILDID SIMMIST

VABADUS PAIGAL SEISTA: KAS „MO PAPA” KUNSTILINE EKSPERIMENT ÕIGUSTAB END?

„FILM KANNAB ENDAS PARATAMATULT MINGIT SÕNUMIT JA SINNA EI SAA MITTE MIDAGI TEHA.”
Vestlusring filmidest „Pikad paberid”, „Fränk” ja „Mo Papa”

TAGASI KINOTÖÖSTUSE McDONALD’SIS

Ajarändurid ja deemonikütid
Hea täispikk animatsioon võikski olla prototulevike generaator, mis kutsub vaatajaid kujutlema ja kaaslooma. Omal moel on seda teinud nii „Arco“ kui ka „K-popi deemonikütid“.

PERSONA GRATA INDREK SPUNGIN
Räägi alustuseks oma minevikust — kes sa oled, kust sa tuled, kuidas…

Seks masinast
Evar Anvelt: „Mina pole kindlasti see, kes teeb midagi menu pärast. Mõtlen sellele, mida ma filmiga öelda tahan ja kas ma selle ka kokku saan.“

Nii me saime ikkest lahti
„Õnn on elada me maal“ kõrvutab Velikije Luki bändi arengulugu Nõukogude Liidu viimase aastakümnega, et ühtlasi näidata, kuidas noorte alternatiivliikumine sõnavabadusele teed rajas.

Dramaatiline farss isamaaliste nootidega
„Säärase mulgi“ tegijad on julgenud kätte võtta eesti esimese pärisoma näitemängu ja oskavad 154 aastat hiljem sellest ikka veel kevadist kasemahla leida.

HULLEM KUI LUKI ALL

Võõra trauma kütkes
Filmi „Vaadates päikesesse“ tegelased on vaimselt pidevas langemises. Esivanematele osaks saanud negatiivne on olenevalt kogemusest kas normaliseeritud või tabu staatuses.