IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.

Elen Lotman: „Filmikirjaoskus peaks olema õpetatav laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes.“

Eesti filmikriitika valutab südant soorollide kujutamise, meie omaenda filmi näo defineerimise ning stereotüüpide pärast.

Thierry Frémaux: „Thomas Edisonil olid kõik võimalused ja anded, et võidujooks võita ja kõik ise leiutada, aga ta kaotas Lumière’idele lahingu filosoofilises plaanis.“

Filmiaasta 2025. Kui sõna „eepiline“ ühes vasteks annab õigekeelsussõnaraamat „kiretu“, siis võib öelda, et oli eepiline aasta.

Sten-Johan Lill: „„Mo“-filmid on mulle filmikunsti ja filmiarmastuse kõige puhtam vorm. Just nende filmidega sünnib kõige puhtam looming ja põnevus olla tõeliselt elus.“

Kleber Mendonça Filho näitab oma „Salaagendis“, kuidas igaühest võib kogemata saada autoritaarse režiimi vaenlane ja ühtlasi märter.

Sergei Loznitsa: „Seitsmekümne aasta jooksul õnnestus kommunistidel hävitada kõik, mis sellel territooriumil elusat oli.“

Detsembri esimesel nädalal tuleb üle Eesti näitamisele Kiisa 100. sünniaastapäeva mitmekesine filmiprogramm, mis toob vaatajani just Kiisa režissööripanuse.

„Löögimasin“ avab kahe tunni jooksul UFC veterani ja mitmekordse tšempioni Mark Kerri võidu- ja keerdkäigud, emotsionaalse taaga ja pideva eneseületuse.

Stephen Lang: „Kui mina ei suuda oma tegelaskuju armastada, siis ei tee seda ka keegi teine.“

Diane Jobsonit on portreteeritud temanimelises dokumentaalfilmis vanadaamist advokaadina, kes on Jamaical pühendunud vaeste getonoorte õiguste kaitsmisele.

Riho Västrik: „Kui turul on vähem tööd, siis ei saa me BFMis teha sellest järeldust, et ei võta nüüd üliõpilasi vastu ja ootame, kuni midagi muutub.“

Lauris Ābele: „Baltimaade rahvas on selles mõttes erandlik, et paganlus on endiselt osa meie elust, kuigi me seda ise ei märka.“

Carla Simón: „Kaheksakümnendad olid Hispaanias nii tähtsad, aga me pole sellest eriti rääkinud, kuna sellega kaasnes ka palju hingevalu.“

Alaveri-Veerpalu juhtumi käsitlemiseks võinuks spordidokkidesse leida inimese(d), kes teavad midagi rahvusmüütidest või kultuuriantropoloogiast.

PÖFFi programmis linastuvas dokfilmis „Kadunud tähed“ räägitakse sellest, kuidas põimuvad ukraina pagulaste elus sõjatrauma ja argirutiin.

63. „Viennale“ pakkus filmihuvilistele rikkaliku valiku alates arhiivimaterjalidel põhinevatest tuumakatest dokumentaalfilmidest kuni Euroopa kunstkino parimate paladeni.

João Nuno Pinto: „Muidugi mulle ei meeldi, kui Portugali raha läheb kultuuri asemel kaitsekulutustesse. See peab minema kultuuri, tervisesse ja haridusse.“

„Sinikollane“ on oluline meeldetuletus, et ükski kangelane ei ole täiuslik. Seepärast me neile ka alt üles vaatame.

Cannes’i Kuldne Palmioks ja teised „Lihtsalt ühele õnnetusele“ antud auhinnad on vaid aseaine – lavastaja Jafar Panahi tegelik siht on vaba ja inimõigusi austav Iraan.

Lõuna-Korea režissööri Hong Sang-soo hiljutisim film „Reisija vajadused“ on minimalistlik ja selgeid seoseid eirav teos, mille kandvaks elemendiks on keelepoeesia.

„Minu pere ja muud klounid“ on üks neist kompositsioonidest, mille võtaks koju kaasa, et see veel kord lahti võtta ja uuesti kokku panna.