Tsaariaegne Eesti kinovõrk näitab, et liikuvad pildid polnud filmide tuleku hetkeks uus nähtus – filmivaatamine kui värske meelelahutusvorm võeti kiiresti ja meelsasti omaks.

„Michaeli“-laadse soperdise tähelend tõestab, et kui frantsiisijärgede kehv minek tuleneb sisust tühjaks imetud stsenaarsetest skelettidest, pole muusikalise eluloofilmi puhul sisu esmatähtis.

Ingrid Cristea Vendelin: „Loomulikult on erinevusi India, araabia maade ja Euroopa filmidel, aga see teebki mu töö huvitavaks, sest sajad inimesed eri kultuuridest valmistavad ette seda ühte kaadrit õigeks ajaks.“

Cannes’i filmifestivali tänavuse nõrga võistlusprogrammi keskmes olid moraalseid valikuid käsitlevad lood, kõrvalprogrammidest oli valida rohkelt head saaki.

Lääne-Euroopas käsitletakse Baltimaid ilma siinset unikaalset traumakogemust arvesse võtmata.

Veneetsia filmifestivalil Maura Delperole Hõbelõvi toonud „Vermigliot“ võib vaadata kui argitabude leksikoni: mõni neist on seotud ajastuga, mõni kehtib tänini.

„Minu kallis ema“ paneb vaataja tegelema küsimusega „miks?“, millele vastamine on alati kes-küsimusest psühholoogiliselt nüansseeritum.

Audiovisuaalse valdkonna autorid kaotavad 2028. aastaks tõenäoliselt ligikaudu 21% oma sissetulekust. Autorikaitse selle praegusel kujul on seatud kahtluse alla.

Stoffel Debuysere: „Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.“

Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur ja dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad, mis Jaapani eksperimentaalse lühifilmitegija Takashi Ito loomingus pinnale kerkivad.

„Isa ema õe venna“ kolm lugu vanemate ja laste suhetest laotuvad üksteise peale nagu kolm mitte eriti rasket tekki – veel kergemaks teevad need pulseeriv soojus ja empaatia.

HÕFF on kahtlemata leidnud oma publiku, aga uuenev festival paneb küsima, kas õudusfilmifestival peaks olema ohtlik või mitte.

Cate Blanchett: „Elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele.“ 

Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“

Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.

Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“

„Laskumine orgu“ ei püüagi Peeter Lauritsa maailma ära seletada, vaid loob ruumi, kuhu vaataja saab ettevaatlikult siseneda: tajuda selle ruumi rütmi, vastuolusid ja intensiivsust.

Kaouther Ben Hania: „Ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma teemal. Selles peaksime olema kõik ühel seisukohal, eurooplased või mitte.“