Stoffel Debuysere: „Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.“

Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur ja dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad, mis Jaapani eksperimentaalse lühifilmitegija Takashi Ito loomingus pinnale kerkivad.

„Isa ema õe venna“ kolm lugu vanemate ja laste suhetest laotuvad üksteise peale nagu kolm mitte eriti rasket tekki – veel kergemaks teevad need pulseeriv soojus ja empaatia.

HÕFF on kahtlemata leidnud oma publiku, aga uuenev festival paneb küsima, kas õudusfilmifestival peaks olema ohtlik või mitte.

Cate Blanchett: „Elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele.“ 

Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“

Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.

Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“

„Laskumine orgu“ ei püüagi Peeter Lauritsa maailma ära seletada, vaid loob ruumi, kuhu vaataja saab ettevaatlikult siseneda: tajuda selle ruumi rütmi, vastuolusid ja intensiivsust.

Kaouther Ben Hania: „Ei tohiks olla lõhestumist või eriarvamusi lapse surma teemal. Selles peaksime olema kõik ühel seisukohal, eurooplased või mitte.“

Hea täispikk animatsioon võikski olla prototulevike generaator, mis kutsub vaatajaid kujutlema ja kaaslooma. Omal moel on seda teinud nii „Arco“ kui ka „K-popi deemonikütid“.

Evar Anvelt: „Mina pole kindlasti see, kes teeb midagi menu pärast. Mõtlen sellele, mida ma filmiga öelda tahan ja kas ma selle ka kokku saan.“

„Õnn on elada me maal“ kõrvutab Velikije Luki bändi arengulugu Nõukogude Liidu viimase aastakümnega, et ühtlasi näidata, kuidas noorte alternatiivliikumine sõnavabadusele teed rajas.

„Säärase mulgi“ tegijad on julgenud kätte võtta eesti esimese pärisoma näitemängu ja oskavad 154 aastat hiljem sellest ikka veel kevadist kasemahla leida.

Filmi „Vaadates päikesesse“ tegelased on vaimselt pidevas langemises. Esivanematele osaks saanud negatiivne on olenevalt kogemusest kas normaliseeritud või tabu staatuses.