Andrzej Wajda järjepidev tagasipöördumine sõjaaja õuduste juurde näitab, et ajalugu vajab filmimeediumis uute põlvkondade pealekasvamise ja poliitilise vabaduse muutumise valguses pidevat käsitlemist.

Ukraina filmitööstusele on väga oluline tunne, et ollakse endiselt osa laiemast pildist, rahvusvahelistest kaastootmisprojektidest, loomingulisest mõttevahetusest.

„Seatapp“ on jant kultuuri- ja identiteediküsimusest ning seetõttu ei saa ka öelda, et siin edastataks mingit uut tüüpi lugu.

Léa Drucker: „Mind huvitab küsimus, kuidas saame politsei ja inimeste vahelise usaldussuhte taastada pärast seda, kui tõde on selle purustanud.“

Veneetsia tänavune filmifestival tegi lõpu mõttele, et filmikunst ei ole poliitiline – isegi kui festival väidab sõnades vastupidist.

Kriitik võib filmi tõlgendada, isegi seda vihata või armastada, kuid kui seal puudub see, mida tema seal näha oleks soovinud, ei ole see automaatselt filmi puudus.

Christopher Nolan on Homerosele omistatud „Odüsseiat“ lugenud hoolikalt, kuid eeposest eristab tema samanimelist linateost eelkõige vaimukuse ja elurõõmu puudumine.

Arvo Kruusemendi silmad nägid sõdadevahelise Eesti Vabariigi tippaega, Teist maailmasõda ja okupatsiooni, Nõukogude aja elu ja tsensuuri ning Eesti iseseisvuse taastamist. Kõige selle keskel jäi ta iseendaks.

„Mortenis“ suudab režissöör kõike kontrolli all ja paika häälestatuna hoida, nii et puhas emotsioon jääb alles ning liigne sentimentaalsus ja paatos ei võta üle.

„Tonys“ on võetud vaatluse alla Anthony Bourdain, kelle elu oli täis kaost, sõltuvusi, ebaõnnestumisi ja enesehävitust, kuid tehtud seda kummalisel kombel äärmiselt turvaliselt.

Ivan Pavljutškov: „Ma ise oleksin nooruspõlves tahtnud kuulda või tunda midagi sellist: sa ei pea praegu kõike teadma ega kõigest aru saama.“

Filmid ei ole pelgalt viis mälestusi kujutada, vaid kujundavad aktiivselt seda, kuidas minevikku mäletatakse, nii individuaalselt kui ka kollektiivselt.

Artur Veeber: „Kõik aastad on ellu aidanud jääda huumorimeel ja iroonia. Sest kui suhtuda ‎kinosse kui ärisse, siis on filmiga tegelemine täiesti ebaotstarbekas – sellega ei ole võimalik ‎raha teenida.“ ‎

Mark Cousins: „Mõttes, et kultuur peab olema kättesaadav kõigile, hoolimata klassikuuluvusest, on midagi väärtuslikku.“

Ei ole kahtlustki, et idee korraldada 14. dokumentalistika suvekool n-ö üksikul saarel, kust inimesed ei saa pidevalt edasi-tagasi sõeluda, õnnestus suurepäraselt.

Christian Petzold: „Kui mul kinos filmi vaadates tekib tunne, et filmis mängitakse minuga, siis ma vihkan seda.“

Christopher Nolan ei ole „Odüsseiat“ lihtsalt tõlgendanud, vaid on kasutanud Homerose tra‎ditsiooni, et jätkata omaenda loomingulist odüsseiat, mis pole arvatavasti veel kaugeltki läbi.‎