Hea täispikk animatsioon võikski olla prototulevike generaator, mis kutsub vaatajaid kujutlema ja kaaslooma. Omal moel on seda teinud nii „Arco“ kui ka „K-popi deemonikütid“.

Evar Anvelt: „Mina pole kindlasti see, kes teeb midagi menu pärast. Mõtlen sellele, mida ma filmiga öelda tahan ja kas ma selle ka kokku saan.“

„Õnn on elada me maal“ kõrvutab Velikije Luki bändi arengulugu Nõukogude Liidu viimase aastakümnega, et ühtlasi näidata, kuidas noorte alternatiivliikumine sõnavabadusele teed rajas.

„Säärase mulgi“ tegijad on julgenud kätte võtta eesti esimese pärisoma näitemängu ja oskavad 154 aastat hiljem sellest ikka veel kevadist kasemahla leida.

Filmi „Vaadates päikesesse“ tegelased on vaimselt pidevas langemises. Esivanematele osaks saanud negatiivne on olenevalt kogemusest kas normaliseeritud või tabu staatuses.

Alice Winocour: „ Eesmärk oli kõnetada selle filmiga naisi, kes on pidanud sellesarnaseid asju läbi elama, ja öelda neile, et nad pole üksi.“

Béla Tarri filmides pole sõnal ega dialoogil suurt kohta ega ausalt öeldes ka mõtet. See ei tähenda, et ta tegelastel ei võiks olla sügavaid mõttekäike.

Grigori Kromanovi ja Mati Põldre koostöös sündis 1969. aastal tunnipikkune dokumentaalfilm „Meie Artur“, mis erines kõigist seni Eestis tehtud dokumentaalfilmidest.

Mascha Schilinski: „Filmi neli tüdrukut või naist elavad eri aegadel ja igal ajal on neile omad piirangud, ometigi on naiste allasurumises näha korduvat mustrit.“

End uhkusega üheks maailma poliitilisemaks filmifestivaliks pidanud „Berlinale“ on nüüd langenud iseenda taktika ohvriks, sest avalikkus ei soovi arutelu, vaid skandaali.