Eve Kiiler ei räägi oma fotodel inimese ja looduse dramaatilisest vastasseisust, pinged on peidetud sügavale äärelinna aiarahusse ning kasvuhoone õdususse.

Kui ülevaatenäitused kipuvad ikka mõjuma sellisena, kus iga kunstnik on vaid enda eest väljas, siis Tartu Kunstimaja näituseruumis tajub vaataja hoopis suurt kokkusaamise ja sildade loomise meeleolu.

Suur näitus „Looduse ja kunsti sümfoonia“ ei järgi rangelt ajajoont, vaid panustab eelkõige eri aegadel loodud teoste visuaalsetele kokkukõladele ja kõrgele tasemele.

Mara Kirchberg on näitusega „Mu raskus ripub su kätel“ edasi andnud tõeliselt donnaharawayliku küborgimaailma.

Need sinise glasuurimaaliga tarbenõud olid tollane popkultuur – nende biitlid, altlaienevad teksad, keemilised lokid. See oli ihademootor, tarbimiskultuur, segu argisest ja ülevast.

Näitusel „Värvikõdi“ on vaataja ise samuti värvide sees, ta ei jälgi neid väljastpoolt. See kõik on kokku midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav kultuuriline kogemus.

Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele.

Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O?