Taavi Aruse dokumentaalfilm „Puuluup. Kaablid autos veel“ on raamitud rännakufilmina, aga selle käigus kerkivad esile hoopis tõsisemad teemad.

Taavi Arus: „Puuluubiga tuuritades ja väga seinast seina publikut nähes sain aru, kui osavad ja profid nad on. Ei mäleta ühtegi kontserti, kus nad poleks publikut kätte saanud.“

Vincent Munier: „Rahulepingu sõlmimine loomadega on sama keeruline nagu maailmas sõdade lõpetamine.“

Ajal, mil Euroopa otsib maailma geopoliitilisel maastikul oma kohta, püütakse Euroopa filmiauhindadega filmikunsti valdkonnas sama probleemi lahendada – ja üsna edukalt.

Mark Soosaar pole trikster sellepärast, et ta tahab skandaale. Ikka seepärast, et ta ei karda skandaali kõrvalmõju. Teda käivitab see, kui ta on tabanud mingit ühiskonna närvi.

Anna Cazenave Cambet: „Tahtsin kujutada 40aastast naist, kes soovib avastada oma seksuaalsust ja kellel on oma tõekspidamised hoolimata sellest, mida ühiskond temast arvab.“

„Hamnetis“ on väljapaistvaid näitlejatöid, aga ka leina ülemäärast romantiseerimist.

Bernd Buder: „Väikeriikide filmitegijad, kriitikud ja rahastajad on kinni arvamuses, et väljaspool ei olda valmis vaatama teiste kohalikke lugusid. Vastupidi: kui lähen Eesti filmi vaatama, tahan näha just midagi Eestist.“

IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.

Elen Lotman: „Filmikirjaoskus peaks olema õpetatav laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes.“