Stoffel Debuysere: „Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.“

Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur ja dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad, mis Jaapani eksperimentaalse lühifilmitegija Takashi Ito loomingus pinnale kerkivad.

„Isa ema õe venna“ kolm lugu vanemate ja laste suhetest laotuvad üksteise peale nagu kolm mitte eriti rasket tekki – veel kergemaks teevad need pulseeriv soojus ja empaatia.

HÕFF on kahtlemata leidnud oma publiku, aga uuenev festival paneb küsima, kas õudusfilmifestival peaks olema ohtlik või mitte.

Cate Blanchett: „Elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele.“ 

Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“

Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.

Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“