Üks teos. Jaan Elkeni “Tõusuvesi”
Viinistu kunstimuuseumi Tünnigalerii
“Maalid 2001–2024”
20. VI–13. VII 2024
ARSi projektiruum
“Maastik”
24. V–19. VI 2024
Vabaduse galerii
“Teel”
“Jaan Elken tegeleb omaenda mälu ja loomingu ümbermõtestamisega, vaadates samal ajal ka tulevikku,” kirjutas Ants Juske sellesama kvartaliajakirja veergudel aastakümne eest, kui kunstnik tähistas oma 60. sünniaastat kahe retrospektiivse isiknäitusega.[1] Tänavu võib…
Uhked lood ja tugevad tunded ukselävel
Katariin Mudist: „Mul pole midagi selle vastu, kui seda näitust vaadatakse läbi rahastamise, ressursside ja töö läätse.“
Kuhu peita end koletiste eest?
Angela Maasalu ja Eike Epliku ühisnäituse võlu peitub selle nõiduslikus esteetikas.
Külmas metsas hakkab palav
Kaire Rannik ja Liina Siib jahivad oma näitusel „Mets on vend on õde on haav“ metsikut ja kaotsiläinut metoodiliselt, kuid kindlasti ei saa süüdistada väljapanekut emotsionaalses jaheduses.
20aastane Bruno
Margot Vaaderpass: „Ilmselt ei ole disain esimene asi, mille järgi Eestit tuntakse. Meil on aga tugev disainikogukond, ring inimesi, kes hoolivad sellest, et disainil oleks tiivad.“
Pealelend – Eero Epner
Süsteemne ironist pistis pea läbi taeva
Kaido Ole näituse maalides kordub üks muster: tuli teeb augud lõuendisse ja siis on läbi nende aukude näha mingit teist kohta – midagi, mis ei ole siinpoolne.
Pealelend – Karen Jagodin
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku komissar
Naine, skulptuur ja tussimonument
Ikkagi mõjuvad suurte vormidega töötavad naised kuidagi eriti rajuna – ka tänapäeval. Miks ometi?
Hoolimatust hoolest sünnitusloos
Ühe käekirja looklev veetlus ja muutuvad tähendused
Anna Mari Liivrand nopib kõikvõimalikest keskkondadest vorme ja objekte, eemaldab need oma tavapärasest ringlusest ning kirjutab nende tähenduse üle.
Eesti on kaugemal veel …
Kas jaapanlasele räägivad Narihiro Matsumoto pildid teist lugu kui eestlastele? Kas need erinevused on globaliseeruvas maailmas kadumas?
Ma ei ole piisav. Aga ma olen sinine
Kui restil kuivav pesu end lossina ilmutab
Haavatavus ja siirus, oma elu aineseks võtmine, kaldumine klišeelikku teemakäsitlusse ja kitšilikku esteetikasse avaldus kogu väljapanekus ning oligi ehk selle juures kõige võluvam.
„Mina“ kui lavastus, „mina“ kui juhtumiuuring
Suhteliselt pisikeses Hobusepea galeriis, mis enamasti pakub ühe-kahe hingetõmbega läbitavaid näitusi, on seekord materjali pillavalt, ilmse küllastuse jagu.
Tee hiiglasliku kassi hammaste vahele on sillutatud heade kavatsustega
Monster Chetwynd põimib oma näitusel mängu, popkultuuri ja folkloori nii sürrealismi, kaasaegse kunsti kui ka nukuteatri elementidega, ehitades sedasi oma isevärki fantaasiamaailma.
Puuanomanäütüs
TOIMETUSELT
Kas meil sobib rahulikult kunstinäitusel pingi peal istuda ja sooja teed rüübata, samal ajal, kui maailm ümberingi põleb? Kas see, et sul on ükskõik, ei tähenda veel, et sa ei hooli? Kuidas tänapäeval eristada, mis on päris ja mis mitte? Kas see inimene, kes…
Minevik kaob kahjustuste taha
Claus Rohlandi kahjustatud diapositiivid tuletavad meelde, et isegi säilitamine ei garanteeri asjade muutumatuna püsimist.
Mis vahe on eurol ja eurol?
Peatselt algav Tallinna arhitektuuribiennaal võtab vaatluse alla arhitektuuri maksumuse, piirangud ja taskukohasuse.
Kratt on nagu robot
Lõõm, mis teeb rõõmu
Reaalajas visualiseerimise võlud ja väljakutsed
Visualiseerija on inimene, kes joonistab kohapeal kõigi üritusel osalejate silme all üles olulisemad ideed, et luua kõigile nähtav visuaalne tervik, n-ö suur pilt ses ruumis jagatud teadmisest.
Tulbid, nelgid, roosid, tuhat korda proosit!
Töötades ühtaegu materiaalse struktuuri, eri mõõtkavade ja ka raskusjõuga, õnnestub kunstnikul vaatajaile naha vahele pugeda.
Vene(etsia) biennaal
61. rahvusvaheline Veneetsia kunstibiennaal – La Biennale di Venezia
Peanäitus “Minooris” (In Minor Keys), kuhu on kutsutud 111 kunstnikku, lisaks 100 rahvuspaviljoni (sh Eesti) ja 31 biennaaliga kaasnevat üritust
Kuraator: Koyo Kouoh (1967–2025)
Giardini, Arsenale, Veneetsia linnasüda
Kas Eesti oleks pidanud tänavust Veneetsia kunstibiennaali boikoteerima? Aega avamiseni…
Kas nad kirjutavad meile?
Kas meil on mingi võimalus kohtuda nende arusaamatute teistega, keda Peeter Laurits meile vilksamisi näitab?
Surnud plöga ja mängulise vastupanu võimalus
Näitusega uuritakse väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes.
Au ajutiste lahenduste ajastule
Soolalao näitusel lubatakse ajas rändamist. Aga kuhu „tagasi“ siis täpsemalt minna tahetakse ja kuidas puutub üldse asja tulevik?
Maria Kapajeva – mitte piir, vaid algus
Mulle väga meeldib, kuidas Kapajeva kasutab sellel näitusel suuri teemasid. Näituse dramaturgia kasvatab kunstniku isiklikust loost midagi palju suuremat.
Väikesed viginad värske õhu muuseumis
Terve plejaad praegu neljakümnendate alguses olulisi eesti kunstnikke on nullindate lõpus siin möllates saanud elutähtsaid impulsse.
Eesti karikatuuri kartograaf
