Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O?

Merike Estna: „Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.“

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.

Mihkel Maripuu on oma uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Tema „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke.

Üks Alice Kase näituse „Sinine motiiv“ läbiv joon näibki olevat kõrgepingest keeldumine, teatav strateegiline külmus.

Just need teosed, kus pole püütud loodust pelgalt kujutada, vaid proovitud seda ümber mõtestada, selle piire nihutada või teemale mingit uut värvingut anda, jäävad näitusel kõige tugevamalt kõlama.

Kadri Mälgu looming väljendab ehtekunsti vormis tasakaaluotsingut, balansseerimist kahe maailma, metsarahva ja vana Euroopa piiril.

Näituse „Et inimene jääks“ teeb väärtuslikuks uus pilk Nõukogude perioodi fotograafiale, mis annab võimaluse kasvatada uusi kihte meie regiooni niigi hõredale fotoajaloo narratiivile.

Mis oleks, kui jätaksime tehnoloogia antropomorfiseerimata ja suruksime Pygmalioni eneses päriselt alla?

Just pingestatud detailid moodustavad Maria Izabella Lehtsaare näituse keskme ning loovad vaatajale vaimse ruumi, mille sees ta võib leida tuttavliku pelgupaiga.

Anders Härm: „Tehisaru tulek on lihtsalt järgmine aste üleüldises digikultuuri arengu loos.“

Anton Corbijni visioon muusikast on terviklik ja humanistlik – seda vaatamata sellele, et inimesed, kellele ta otsa vaatab, kujutavad endast tihti kolossaalseid kommertsprojekte.

Jaan Elkeni näitus jätkab autori teed ajatutel abstraktsetel radadel, kuid loob tingimused ka ajakajaliseks enesepeegelduseks.