Eve Kiiler ei räägi oma fotodel inimese ja looduse dramaatilisest vastasseisust, pinged on peidetud sügavale äärelinna aiarahusse ning kasvuhoone õdususse.

Kui ülevaatenäitused kipuvad ikka mõjuma sellisena, kus iga kunstnik on vaid enda eest väljas, siis Tartu Kunstimaja näituseruumis tajub vaataja hoopis suurt kokkusaamise ja sildade loomise meeleolu.

Suur näitus „Looduse ja kunsti sümfoonia“ ei järgi rangelt ajajoont, vaid panustab eelkõige eri aegadel loodud teoste visuaalsetele kokkukõladele ja kõrgele tasemele.

Mara Kirchberg on näitusega „Mu raskus ripub su kätel“ edasi andnud tõeliselt donnaharawayliku küborgimaailma.

Need sinise glasuurimaaliga tarbenõud olid tollane popkultuur – nende biitlid, altlaienevad teksad, keemilised lokid. See oli ihademootor, tarbimiskultuur, segu argisest ja ülevast.

Näitusel „Värvikõdi“ on vaataja ise samuti värvide sees, ta ei jälgi neid väljastpoolt. See kõik on kokku midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav kultuuriline kogemus.

Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele.

Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O?

Merike Estna: „Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.“

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.

Mihkel Maripuu on oma uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Tema „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke.

Üks Alice Kase näituse „Sinine motiiv“ läbiv joon näibki olevat kõrgepingest keeldumine, teatav strateegiline külmus.

Just need teosed, kus pole püütud loodust pelgalt kujutada, vaid proovitud seda ümber mõtestada, selle piire nihutada või teemale mingit uut värvingut anda, jäävad näitusel kõige tugevamalt kõlama.

Kadri Mälgu looming väljendab ehtekunsti vormis tasakaaluotsingut, balansseerimist kahe maailma, metsarahva ja vana Euroopa piiril.

Näituse „Et inimene jääks“ teeb väärtuslikuks uus pilk Nõukogude perioodi fotograafiale, mis annab võimaluse kasvatada uusi kihte meie regiooni niigi hõredale fotoajaloo narratiivile.