Kas meil on mingi võimalus kohtuda nende arusaamatute teistega, keda Peeter Laurits meile vilksamisi näitab?

Näitusega uuritakse väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes.

Soolalao näitusel lubatakse ajas rändamist. Aga kuhu „tagasi“ siis täpsemalt minna tahetakse ‎ja kuidas puutub üldse asja tulevik?‎

Mulle väga meeldib, kuidas Kapajeva kasutab sellel näitusel suuri teemasid. Näituse drama‎turgia kasvatab kunstniku isiklikust loost midagi palju suuremat.‎

Terve plejaad praegu neljakümnendate alguses olulisi eesti kunstnikke on nullindate lõpus ‎siin möllates saanud elutähtsaid impulsse.‎

Kristi Kongi: „Kui mul tuleb pähe mingi visuaal ja ma hakkan seda teostama, siis see juhtub sageli sellises olekus, kus ma olen enda kaotanud sel hetkel.“

Need objektid ja poololendid, keda Jüri Mildeberg on skulptuurideks kogunud, on välja astunud varjunditest ja märkamatusest. Nad on mikrotonaalsed.

Eve Kiiler ei räägi oma fotodel inimese ja looduse dramaatilisest vastasseisust, pinged on peidetud sügavale äärelinna aiarahusse ning kasvuhoone õdususse.

Kui ülevaatenäitused kipuvad ikka mõjuma sellisena, kus iga kunstnik on vaid enda eest väljas, siis Tartu Kunstimaja näituseruumis tajub vaataja hoopis suurt kokkusaamise ja sildade loomise meeleolu.

Suur näitus „Looduse ja kunsti sümfoonia“ ei järgi rangelt ajajoont, vaid panustab eelkõige eri aegadel loodud teoste visuaalsetele kokkukõladele ja kõrgele tasemele.

Mara Kirchberg on näitusega „Mu raskus ripub su kätel“ edasi andnud tõeliselt donnaharawayliku küborgimaailma.

Need sinise glasuurimaaliga tarbenõud olid tollane popkultuur – nende biitlid, altlaienevad teksad, keemilised lokid. See oli ihademootor, tarbimiskultuur, segu argisest ja ülevast.

Näitusel „Värvikõdi“ on vaataja ise samuti värvide sees, ta ei jälgi neid väljastpoolt. See kõik on kokku midagi palju enamat kui lihtsalt huvitav kultuuriline kogemus.

Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele.

Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O?

Merike Estna: „Lõpetan töö selle maaliga siis, kui biennaal saab läbi. Põhiline on näidata protsessi ennast, mitte ainult valmis teost. Tuleb väärtustada asjade kulgu.“

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.

Mihkel Maripuu on oma uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Tema „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke.