Euroopa kaks suurt festivali, Viini pidunädalad ja Avignoni festival, millel mõlemal külastuste arv üle saja tuhande, on võimsad platvormid, et mõjutada seda, mida teatris tähtsustatakse.

Siret Campbelli dramaturgia ja Taavi Tõnissoni lavastus tuginevad intervjuudele perede ja ämmaemandatega, kes on vastsündinu kaotusega isiklikult ja/või töö kaudu kokku puutunud.

Surm, vigastused, lootusetus. Läti Rahvusteatri lavastuse „Kuningas Ubu ja teised koletised“ autorid on tabanud neljandat aastat kestva sõja ängi ülitäpselt.

Musta Kasti „Stseenid!…“ ei ole kindlasti teostuslikult perfektne lavastus, ometi on see viimasel ajal nähtuist üks kontseptuaalselt huvitavamaid.

Lavale loodud mikrokosmosest saab metafoor, mis hõlmab korraga unistusi ja unustamist, kinnijäämist ja ootusi, kasvuraskusi ja viimaks ka leppimist.

VAT-teatri näitleja ja lavastaja Tanel Saar: „Mulle meeldib, kui teatrit saab vastu võtta nagu instrumentaalmuusikat. Tunnetada. See tähendab, et seal pole palju sõnu vaja.“

Kindlasti tahaks Narva Vabaduse festivalil näha Venemaalt emigreerunud väga andekate lavastajate praegusi töid ja ootaks sidemete taastamist kodumaalt lahkunud teatriteadlastega.

Isa näägutab saja-aastast poega, et tollega perekond lõpeb, pojale meenub, et tal võib-olla ikkagi on poeg, ning koos minnakse suguvõsa viimast liiget otsima.

Ajal, mil teatreid tundub olevat Eestis pigem liiga palju, on Kiseljuse teater suutnud lisada kultuuripilti ometi midagi uut.