Austraalia näitekirjaniku Suzie Milleri näidendis „Prima facie“ vaadeldakse seksuaalkuritegu ja selle käsitlust Briti õigusaktides: algul advokaadi, seejärel ohvri pilgu läbi.

„Verejälje“ vaata et kõige nauditavam osa on teksti läbistav sardooniline huumor, ehtbritilikult mõjuv verbaalne vaimukus, mida toonitab kõrvatorkavalt stiilne tõlge eesti keelde.

Iisraeli näitekirjanik, stsenarist ja näitleja Noa Lazar-Keinan: „Näidend „Lühis“ on inspireeritud esimesest mu poja autismispektri häire diagnoosile järgnenud aastast minu peres.“

Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani „Lühis“ on lugu perest, kes peab oma „katkise“ lapse parandamise asemel ise muutuma.

William Forsythe mängib vormiga, Linnar Looris vallatleb sisuga – ja kui esimene lükkas vormi keha piirile, siis teine tõukas sisu hea maitse serva.

Oma olemuselt pole „Puhkus“ teab mis keeruline tekst: seal on hulganisti väikesi üllatusi, kuid midagi pööraselt põrutavat ei juhtu. Lavastuse teeb nauditavaks näitlejate mäng.

Olgu siis dramaturgilise kontseptsioonina või teoloogilises plaanis, kuid lavastus „Uskuja“ toob esile, et hereesia ei ole mitte lihtsalt valeõpetus, vaid lahusolek, mitte eksiarvamus, vaid katkestatud osadus.

Selleks et praegused noored ka kolmekümne aasta pärast tee teatrisse üles leiaksid, tuleb hoida teatriuksed neile avatuna juba praegu.

Pärit on Ibrahim ilmselt Türgist, kuigi riiki otsesõnu ei nimetata. Terve pika elu Pariisis vürtspoodi pidanud vana mees on õnnelik, sest ei kiirusta kunagi kuhugi – on soe ja sõbralik.

Minimalism näib olevat Marius Petersoni autoripositsiooni südames ja seda nii stilisatsiooni poolest kui ka filosoofilises hoiakus. Lühidalt: Peterson näitleb ainult kõige olulisemat.

Ingmar Bergman oli suurepärane südantlõhestavate kõmudraamade fabritseerija, kuid võib-olla mitte plekitu lähisuhete-, armastuse- ja andestuseprofessor.

Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.

Ainuüksi lavastuse pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb.

Jarmo Reha lavastust „Baar Amsterdam“ saab käsitleda kogunemisena, kus kehade ja kunstliku butafooria asemel toimivad hääled, tekst ja atmosfäär.

Jon Fosse avatud tekstidesse mahub lugematult palju: on lugusid, milles on lärmakust ja vaikust, rõõmu ja traagikat, liikumist ja liikumatust.

Lavastuse „Three women walk into a bar …“ koreograafia on sõna otseses mõttes näoga publiku poole: liigutakse nagu mööda catwalk’i tagalavalt saali poole, pilk suunatud publikusse.

Kosovo teatri esitlusfestivali korraldajad kutsusid teist aastat järjest koostööpartneriks ühe naaberriigi teatrid. Tänavu osutus selleks naaberriigiks Põhja-Makedoonia.

Tegu pole eluloolavastusega, mis kulgeks kunstniku sünnist surmani, vaid uurimusliku kollaažiga mõtetest ja hetkedest, mis Soosteril eluteel ette tulid … või ka ei tulnud, aga oleks võinud tulla.