Ühiskonnas, kus avalik nähtavus on võimaldatud eeskätt heteronormatiivse peremudeli osalistele, tuli Anna-Stina Treumundil võidelda topeltnähtamatusega.

Näitus soosib aeglast vaatamist, lausa taimses mõttes aeglast. Maalid on tohutult loomutruud, hüpnootiliselt üksikasjalikud justnagu maalitud entsüklopeediad, ometi lopsakalt stiliseeritud ja täis kultuurilisi vihjeid.

Jass Kaselaane metafüüsiliste kujundite usutavuse tagatiseks on tema installatsioonide muljetavaldav töömaht.

Kris Lemsalu kunst on alati mitme maailma vahel, millegi ristumispunktis.

Kiri Enn Põldroosile. Isiklikult

Meie Läänemere klinti kahel pool terendavat merd on kunstnik näinud Skylla ja Charybdise sarnaste tegelastena, justkui vastamisi seisvate profiilidena, kellest üks on jutuhoos ja teine kuulab.

Gerda Hanseni maalid on omamoodi krüptilised ka selles mõttes, et kunstnik ei ole valanud loomingusse oma muresid, rõõme, sügavalt isiklikke lugusid ega sotsiaalseid või poliitilisi sõnumeid.

„Libe tee“ on tumemeelne, valulik ja poeetiline näitus, mis mängib väga elegantselt publiku usaldusega.

Mahult on see üsna väike näitus. Aga sisaldab rohkem, kui pealt paistab. Niipea kui hakata objekte keskendunult vaatama, langeb vaatajale peale detailide kaskaad.

Disaininäituse kolm tööd tutvustasid kolme võimalikku lähenemisnurka inimese ja tehisaru koostööle.