Anton Corbijni visioon muusikast on terviklik ja humanistlik – seda vaatamata sellele, et inimesed, kellele ta otsa vaatab, kujutavad endast tihti kolossaalseid kommertsprojekte.

Ehkki näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ pealkiri seab paika konkreetsed ajalised ja ruumilised piirid ning mängureeglid, on näitusel võime muuta külastaja ruumitaju.

Kunstnik tahab kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud – muuta ta vaatajast vaadatuks.

Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ka õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokkupanekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav?

Eesti kunstielu tugevalt kujundanud kunstimuuseumide juubeliaastal on sobilik uurida, mismoodi on kõik vahepeal muutunud ning mõelda tagasi ka pingetele, mis nende asutuste teket omal ajal vormisid.

Kordumatu inimene kaob lõpuks, see on paratamatus. Alles jäävad Heie kirjutatud artiklid, toimetatud trükised, tõlked, monograafiad.

Näitus annab piisavalt, et eelteadmisi ja kujutlusvõimet rakendades kokku panna adekvaatne ajaloopilt – tunnetada Toledo süsteemi jõujooni. Siinsel publikul on väga vedanud.

Ei saa Neeme Külmast meie sajandi Savonarolat, sest tema meesi ronib ise tuleriidale, heidab sinna ka raamatute raamatu.

Neeme Külm on põiminud oma loomingus pikaajalise näitusekujundaja- ja installeerijakogemuse ning kasutanud need oma kunsti tegemisel suurepäraselt ära.

Helena Keskküla: „Olen jõudnud arusaamiseni, et kui toon näitusesaali eksperimentaalsemaid meediume, siis peavad need olema selle meediumi kõige paremad näited.“

Henn Roode portreeloome ilmub näitusel vaataja ette kaleidoskoopilise, mitmenäolise ning üllatavalt eksistentsiaalsena.

Fotonäitus „Sündida ja sünnitada“ on feministlik projekt, mis pakub värsket pilku sünnituskogemusele ning seob selle teiste eksistentsiaalsete teemadega.

Lõppevast aastast kerkivad silme ette mängulised ja ennekõike hämaruse, unenäolisuse või lagunemisega seostuvad näitused.

Mari Kurismaa: „Ma proovisin oma loometee alguses aru saada, mis asi see pilt ikkagi lõpuks on ja mis ta ei ole ning kuidas keel sinna sobib või ei sobi.“

Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Tihtipeale juhtub nii, et need, kes on alles saabunud, märkavad kõige selgemalt seda, mis on juba kadumas.

Praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päeva­korralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.