Vanaemadest on eesti lastekirjanduses piisavalt kirjutatud, aga mitte nii täiuslikku filosoofilist teost kui Katrin Lauri „Atlantis“.
Võiks ikkagi nimetada neid, kes ei olnud valmis üldkasulikku asja ajama, oleks ju õpetlik teada, milliste argumentidega demagoogitses Juhan Kahk.
Luuletaja leiab sõnad, aga Tõnis Vilu on peale sõnade leidnud veel midagi muud, suuremat. See, mida ta teeb, on hea. See teeb head.
Värske Rõhu peatoimetajad heidavad pilgu ajakirja kahekümnele tegevusaastale ja noorele eesti kirjandusele.
Han Kang seab romaanis „Taimetoitlane“ kahtluse alla, kas vägivallale on üldse võimalik vägivallatult vastu seista.
Niguliste kiriku raamatunäitusel valdab külastajat eriline tunne: väga paljud eesti kirjandus- ja kultuuriloost tuntud teosed on ühtäkki päriselt tema ees.
Berit Petolai eritleb luulekogus „Hele, tuisklev ja nimetu“ harukordselt sooja tundlikkusega poeetilisi sähvatusi, mida kätkeb pisike Meoma küla Peipsi ääres.
Kuidas sai lüürilisest ja impressionistlikust Carolina Pihelgast feministlik tornaado, kelle hiljutised teosed on justkui jäämägi meie (mees)kirjandusmaastiku Titanicule?