Kuidas leida toimuva kirjeldamiseks õiged sõnad ja kas kirjandus on alati hea vahend?

Vastandades kurbust elujaatusele, loodust inimesele ja halli värviküllusele, peegeldab Airis Erme olemasolemise ilu.

Peedu Saar kirjeldab nukra huumoriga ilmaliku munga mõttetuid seiklusi ja hängimisi, tema vaikset mässu.

Anderseni auhinna mõte ei ole järjestada kirjanike ja illustraatorite paremikku, vaid peegeldada lastekirjanduse mitmekesist palet – iga loomelaad on omamoodi huvitav ja hinnaline.

„Tuleviku araablane“ paneb lugeja valiku ette: kas minna kaasa sündmuste õudusega või hoopis joonistuse ning seda saatva jutustuse muhedusega?

Eeva Park: „Sõna ise, kui tal on mingitki kaalu, paneb su pea tööle, kas sa tahad või ei taha.“

Eeva Pargi luules on üha selginud talle omane haavatav elujulgus, naeru vahe tera, mis lõikab luulet teadmises, et kui pimedus võtab maad, võtab maa ta vastu, et omadega metsas olles on omad lähedal.

Nikolai Pirogovi mälestusteraamatut ei tee võluvaks mitte särava kirurgi teenete loetelu ega tema seisukohad meditsiinivaidlustes, vaid teose siin-seal avalduv inimlikkus.