Kullar Viimne: „Kindlasti on üksildus ja igatsus minu filmides läbivad teemad. Üldinimlikud nende puhul, kes otsivad midagi enamat sellest, mis on nina ees või mida saab kohe suhu pista.“

„Torn“ ei ole eleegia, vaid elujaatav tunnistus tegutsejast, kes loob maailma enda ümber vaikselt paremaks ja ilusamaks just nii, nagu tema seda teha oskab.

Liina Särkinen: „Meid käivitas teemana lapsevanemaks olemine, kui on suur vastutus pere ees, aga samal ajal tuleb minna oma unistuste järele ja elada. See kõik on topeltpöörane, kui vanemad juhtuvad olema klounid.“

LXXXII Veneetsia filmifestivalil esitleti arvestatavat hulka tugeva kunstilise kaaluga filme, millest mitmega õnnestus ka edukalt vaatajate meelt lahutada.

Pirjo Honkasalo: „Psühholoogia on vajalik, aga hing, see on miski, mis paikneb psühholoogiast väljaspool.“

Augusti eelviimasel nädalal kogunesid Artise kinno tegijad ja fännid kodumaalt ja laiast maailmast järjekordsele autorianimafilmidele pühendatud festivalile „Animist“.

Äsja 79. sünnipäeva tähistanud Priit Pärna viimases, koos Olga Pärnaga tehtud filmis „Luna rossa“ ei kasutata arhiivi selle olemuslikus tähenduses, vaid illusioonina kontaktist tegelikkusega.

Ilmar Raagi kui sõjadokumentalisti teeb eriliseks Ukraina sõjaaegse seisundi nüansitundlik mõtestamine.

„Üheskoos“ on parimas mõttes autorifilmi ja žanrifilmi segu. Ehk võiks sellise lahenduse kohta öelda „õudusdraama“?

Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“