„Meie Erika“ on üks parajalt hea eesti film. Mitte suurepärane, puudusteta ega kuldmedalivääriline, aga hea sellegipoolest.

Lembit Peterson: „Mulle tundub, et „Hukkunud Alpinisti hotell“ on huvitav ja intrigeeriv film ning paneb suurte küsimuste üle mõtlema.“

Taavi Aruse dokumentaalfilm „Puuluup. Kaablid autos veel“ on raamitud rännakufilmina, aga selle käigus kerkivad esile hoopis tõsisemad teemad.

Taavi Arus: „Puuluubiga tuuritades ja väga seinast seina publikut nähes sain aru, kui osavad ja profid nad on. Ei mäleta ühtegi kontserti, kus nad poleks publikut kätte saanud.“

Vincent Munier: „Rahulepingu sõlmimine loomadega on sama keeruline nagu maailmas sõdade lõpetamine.“

Ajal, mil Euroopa otsib maailma geopoliitilisel maastikul oma kohta, püütakse Euroopa filmiauhindadega filmikunsti valdkonnas sama probleemi lahendada – ja üsna edukalt.

Mark Soosaar pole trikster sellepärast, et ta tahab skandaale. Ikka seepärast, et ta ei karda skandaali kõrvalmõju. Teda käivitab see, kui ta on tabanud mingit ühiskonna närvi.

Anna Cazenave Cambet: „Tahtsin kujutada 40aastast naist, kes soovib avastada oma seksuaalsust ja kellel on oma tõekspidamised hoolimata sellest, mida ühiskond temast arvab.“

„Hamnetis“ on väljapaistvaid näitlejatöid, aga ka leina ülemäärast romantiseerimist.

Bernd Buder: „Väikeriikide filmitegijad, kriitikud ja rahastajad on kinni arvamuses, et väljaspool ei olda valmis vaatama teiste kohalikke lugusid. Vastupidi: kui lähen Eesti filmi vaatama, tahan näha just midagi Eestist.“

IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.

Elen Lotman: „Filmikirjaoskus peaks olema õpetatav laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes.“

Eesti filmikriitika valutab südant soorollide kujutamise, meie omaenda filmi näo defineerimise ning stereotüüpide pärast.

Thierry Frémaux: „Thomas Edisonil olid kõik võimalused ja anded, et võidujooks võita ja kõik ise leiutada, aga ta kaotas Lumière’idele lahingu filosoofilises plaanis.“

Filmiaasta 2025. Kui sõna „eepiline“ ühes vasteks annab õigekeelsussõnaraamat „kiretu“, siis võib öelda, et oli eepiline aasta.

Sten-Johan Lill: „„Mo“-filmid on mulle filmikunsti ja filmiarmastuse kõige puhtam vorm. Just nende filmidega sünnib kõige puhtam looming ja põnevus olla tõeliselt elus.“

Kleber Mendonça Filho näitab oma „Salaagendis“, kuidas igaühest võib kogemata saada autoritaarse režiimi vaenlane ja ühtlasi märter.

Sergei Loznitsa: „Seitsmekümne aasta jooksul õnnestus kommunistidel hävitada kõik, mis sellel territooriumil elusat oli.“

Detsembri esimesel nädalal tuleb üle Eesti näitamisele Kiisa 100. sünniaastapäeva mitmekesine filmiprogramm, mis toob vaatajani just Kiisa režissööripanuse.

„Löögimasin“ avab kahe tunni jooksul UFC veterani ja mitmekordse tšempioni Mark Kerri võidu- ja keerdkäigud, emotsionaalse taaga ja pideva eneseületuse.

Stephen Lang: „Kui mina ei suuda oma tegelaskuju armastada, siis ei tee seda ka keegi teine.“

Riho Västrik: „Kui turul on vähem tööd, siis ei saa me BFMis teha sellest järeldust, et ei võta nüüd üliõpilasi vastu ja ootame, kuni midagi muutub.“